Friday, August 8, 2008

Pildid / Pictures


Vanaisa kodus 90-ndate aastate lõpus.
Grandfather at home in the end of the 90-ties.


55. sünnipäeval koos noorema tütre (minu tädi) Mallega.
On 55th birthday with his younger daughter (my aunt) Malle.

Imavere meierei ehitusel. Vanaisa on keskmine.
Building Imavere dairy house. Grandfather's in the middle.

Vanaisa perega. Vanaisa on üleval reas vasakult teine.
My granddad with his family, he's second from left in the upper row.

Ehitusekartellis Pühajärvel 1950. Vanaisa on paremal
in Pühajärve in the building cartel in 1950. Grandfather is on the right.

Sõjaväeteenistuses 1937.
In the military service 1937.

Eesti ajal sõjaväeteenistuses, vanaisa on alt teises reas kõige äärmine paremal.
In the military service during the first Republic of Estonia. My grandfather is in the second row from below, on the very right.

Vanaisa leeri lõpupilt.
Granddad graduating the confirmation class.


Vanaisa oma emaga, minu vanavanaemaga umbes 2-aastaselt.
My granddad with his mother, at the age of 2 or less.

Thursday, February 7, 2008

Minu vanaisa Reinhard Eglit sündis 8. oktoobril 1914. aastal Võrumaal, Kanepis, Mügra talus. Vanaisa isa oli metsapraaker ja ema taluperenaine. Vanaisal oli üks vend - Endel - ja 4 õde - Marta, Härta, Friida ja Elsa. Ainsana on neist elus vanaisa õde Friida, kes saab novembris 2008 90-aastaseks. Vanaisa lõpetas arvatavasti kohaliku kuueklassilise kooli ning temast sai ehitaja, Eesti Vabariigi ajal käis ta ka Euroopas ennast ehituse alal täiendamas ja maailma vaatamas. Kui algas Teine maailmasõda ja Nõukogude okupatsioon vahetus Saksa okupatsiooni vastu, liitus vanaisa vabatahtlikult Tartus moodustatud Waffen-SS-i politseipataljoniga ning teenis sea lsõja lõpuni. Peale sõja lõppu ja Nõukogude aja algust leidis vanaisa sobivat tööd ehituskartellides, mis liikusid paigast paika, kus parasjagu midagi valmis oli vaja ehitada. Kuhugi paigale elama jäämine ning eriti tagasi koju pöördumine oleks olnud eluohtlik - oli ju vanaisa teeninud Saksa sõjaväes ning seega riigi (Nõukogude Liidu) vaenlane, ning teda ähvardas võimude poolt Siberisse saatmine või surmamõistmine. Alles peale 1956. aastal minu vanaemaga abielludes julges vanaisa endale Imaverre alalise elupaiga soetada, lapsepõlvekodus käis ta väga harva ja ka siis ainult öösiti, esimest korda käis ta päeva ajal Mügral 1959. aastal oma isa matustel. Miks vanaisa siiski võimude poolt üle ei otsitud ja ei represseeritud? Järgnev lugu ei ole küll 100% kindel, kuid tundub igati loogiline. Nimelt olevat mees, kes tol ajal oli Kanepi vallavanem, 1980-ndate lõpul oma surivoodil kohalikule kirikuõpetajale üles tunnistanud, et peale Saksa okupatsiooni lõppu, kui Punaarmee Eesti ala taas vallutas ning sealjuures saatis nende liikumist paras hävitustöö - põletati ja rüüstati maju ja muud ettejuhtuvat -, pani ta vallamaja ise põlema, sest teadis, et just seal leidusid kõik dokumendid, mis sisaldasid Saksa vägedega liitunute nimekirju ja muud säärast, mis oleks paljudele kaasa toonud repressioone ja karistusi. Kui see mees poleks nii otsustavalt tegutsenud, ei oleks ehk mind kunagi sündinudki.

1957. aasta 14. märtsil sündis vanaemal ja vanaisal tütar, minu ema Elle ja 1963. aasta 9. septembril teine tütar, minu tädi Malle. 1964. aasta märtsi lõpus kolisid nad Tartu lähedale Märjale, kus minu vanaisa ehitas praktiliselt nullist uuesti üles ühe vana maja. Seal elas vanaisa kuni oma surmani 1999. aasta maikuus.

---


My grandfather Reinhard eglit was born on the October 8th in 1914 in Võru county, Kanepi, Mügra farmstead. Grandfather's father was a forester and his mother was a housewife. Grandfather had one brother - Endel - and 4 sisters - Marta, Härta, Friida and Elsa. The only one who is still alive, is grandaunt Friida, who will turn 90 in November 2008. Grandfather probably graduated the local six-graded school and he became a builder, during the first Estonian Republic he traveled in Europe to see the world and complement his knowledge about building. When the Second World War started and the German occupation replaced the Soviet occupation, grandfather voluntarily joined the Waffen-SS police battalion formed in Tartu and served there until the end of the war. After the end of the war and the beginning of the Soviet era grandfather started working in building cartels, which moved from place to place, where ever something needed to be built. It would have been life-threatening to settle down somewhere, especially home, since grandfather had served in German army and thus was an enemy of the country (Soviet Union) and he was in threat of being deported to Siberia or being condemned to death. Only in 1956 when marrying my grnadmother he dared to settle down in Imavere. He went to homestead in Kanepi very seldom and only at night, the first time when he dared to go there at daytime was in 1959 when his father died (he went to the funerals). Why was grandfather never searched for and repressed by the authorities? The following story is not 100% certain, but it seems very logical. The man who was the commissioner of the Kanepi administrative unit at that time, supposedly confessed to the local vicar that after the German occupation ended and the Red Army retrieved the Estonian territory (and they moved across the land burning and despoiling everything in their way), he set the public house on fire himself, because he knew, that all the documents and lists of the local men who joined the German army, where in that house, and that those papers would've brought many punishments and repressions to many people. If that man wouldn't have acted so decisively, I might have never been born.

On March 14th in 1957 grandfather and grandmother had a daughter, my mother Elle, and on September 9th in 1963 another daughter, my aunt Malle was born. In the end of March in 1964 they moved to Märja which is a little place near Tartu, where my grandfather reconstructed an old house. Grandfather lived there until his death in May 1999.